Ramadaan on islami kalendri üheksas kuu. See on aastaeriliseim kuu enam kui miljardile moslemile üle maailma. Seda nimetatakse mõnikord ka “11 kuu sultaniks”. Selle kuujooksul paastuvad terved täiskasvanud moslemid koidikustpäikeseloojanguni. Paastumine nõuab päevasel ajal söögist, joomisest ja vahekorrast hoidumist; see tähendab umbespoolteist tundi enne päikesetõusu kuni päikeseloojanguni. Prohvetliku traditsiooni kohaselt soovitatakse varajasthommikusööki, mida võetakse enne koitu. Päeva lõpuskatkestatakse paastu toidukorraga, mida nimetatakse iftariks. Prohvetlik traditsioon on paast murda datli, oliivi või veega.
Ramadaan on intensiivse jumala teenimise ja jumalalepühendumise aeg, Koraani lugemise ja selle õpetuste ülemõtisklemise, põhjaliku tänu, heategevuseks andmise, enesekontrolli ja lahkuse harjutamise, vaimselt paremaksinimeseks saamise nimel treenimise ning suhete parandamiseaeg.
Paastumine pole nii raske
Mitte-moslemitele võib ramadaani paastumine tundudaraskuste ja puuduse aeg, kuid see ei ole moslemite kogemus. On vähemalt viis leevendavat tegurit, mis muudavadpaastumise palju lihtsamaks, kui esmapilgul paistab. Need on (1) kavatsus, (2) kogukonna vaim, (3) inimkehakohanemisvõime, (4) sotsiaalne/kultuuriline koostöö ja (5) jumalik abi. Algne kavatsus vähendab oluliselt tajutavatraskust. Kui paastumisele pühenduda, muutub see paljuteostatavamaks. Teadmine ja nägemine, et kaasusklikudpaastuvad koos sinuga ning jagad nendega varajasthommikusööki või õhtusööki tugevdab kogukonnavaimu. Kolmandaks, inimkeha on hämmastavaltkohanemisvõimeline. Paastu esimestel päevadel kohaneb kehauue päevakavaga ja inimene ei tunne enam nälga nagutavaliselt. Kogukondades, kus moslemid moodustavadenamuse või olulise vähemuse, pakutakse paastujatele abi võikoostööd, näiteks paindlikke puhkusi ja tööaegu. Lõpuks, igauskliku jaoks on jumalik abi, mis muudab ülesandelihtsamaks, kui ollakse pühendunud. Üle 500 miljoni moslemivanuses 9 kuni 90 aastat paastub igal aastal. Paastumine eitakista neil oma igapäevast tööd või äritegevust tavapäraselttegemast. Kuna paastumine on islami usuelu tugisammas, on see tõenäoliselt kõige levinum jumalateenistuse vorm. Moslemid näevad ramadaani kui omamoodi vaimse eluettevalmistust.
Ramadaani neli mõõdet
Kolmanda “samba” ehk religioosse kohustusena islamis on paastul palju tahke: käitumuslik mõõde, religioosne mõõde, sotsiaalne mõõde ja vaimne mõõde. Esimene on ilmnekäitumuslik mõõde. Paastumine ramadaani ajal on viisenesekontrolli õppimiseks. Kuna paastu ajal ei keskendutakehalise isu rahuldamisele päevasel ajal, omandab vaimteatava ülekaalu. Hing vabaneb lihalike soovide ahelatest. Paastumine pakub katkestust jäikade harjumuste võiliialdamise tsüklis.
Paastu ajal on sama kohustatud piirama mitte ainult kõhtu, vaid ka keelt, silmi, kõrvu, teisi jäsemeid, südant ja meelt. Nii nagu me kontrollime oma füüsilisi isusid, peame kontrollimaka oma negatiivseid emotsioone ja tegusid. Islami sõnumitooja Muhammad, rahu olgu temaga, väljendas, et paastumine ei ole mitte ainult toidust ja joogist hoidumine, vaid see tähendab ka jumalale mittemeeldivatest tegudesthoidumist. Ta ütles, et kui inimene ei kontrolli oma meeli jakäitumist, siis Jumal ei nõua, et ta hoiduks söömisest. Ta lisas, et kui keegi sind verbaalselt solvab, käitub sinu suhtesteadmatult või isegi teeb sulle haiget, peaksid vastama lihtsalt: “Ma paastun; Ma tõesti paastun.” Sufismi meistrite sõnultuleb selle kuu jooksul mitte ainult elundeid, vaid ka mõtteidja tundeid rangelt kontrollida.
Sotsiaalse mõõtme osas on paast viis kogeda nälga jaarendada kaastunnet vähem õnnelike vastu ning seeläbiõppida tänulikkust ja tunnustust andma kõigi Jumala heldusteeest. Paastumine suurendab inimeste kaastunnet ja kaastunnetnende vastu, kellelt on igapäevased ellujäämisvahendid äravõetud. Kuigi kõik teavad abstraktses mõttes, et maailmas on inimesi, kes kannatavad nälja ja vaesuse all, ei pruugi see teadmine olla piisavalt suur, et mõjutada meie igapäevastkäitumist. Ramadaani paastu ajal omandatakse see teadmine, sest me teame nüüd mitte ainult, et on näljased inimesed, vaidsaame ka pilgu nende näljakogemusele. See sügavam, sisendatud teadmine aitab meil vähendada raiskamist ja siiraltteha kõik, et aidata abivajajaid.
Ramadaan on ka helduse aeg. Inimesed on heldemad, sõbralikumad ja valmis rohkem kui teistel aastaaegadeltegema head ja heategevuslikku tööd. Moslemid kutsuvadsageli üksteist, sõpru ja külalisi, moslemeid ja mitte-moslemeid, eriti naabreid, sõltumata usutunnistusest, jagamaõhtusööki ning vahetama kingitusi ja parimaid soove.
Paastumine loob järjepidevuse religioonidega nagu juutlus jakristlus, kus paastumist peetakse oluliseks osaks Jumalalepühendumisest. Koraani salm, mis käsib moslemitel paastuda, tuletab neile meelde seda seost: “Teie, kes usute! Paastumineon sulle määratud samamoodi nagu see oli ette nähtudinimestele enne sind.”
Vaimne mõõde
Vaimses mõõtmes on paastumine ramadaani ajal kuulekuseakt. See viib siira tänulikkuseni, mis on jumala teenimisesüda. See annab ka meie vaimsele küljele jõudu füüsilistekalduvuste üle. Kui kujutame oma keha ette kui anumat, näiteks laeva, on meie meel, süda ja lihalikud soovid nagukäed, mis püüavad seda anumat kontrollida. Paastuminenõrgestab lihaliku mina mõju ning tugevdab meele ja südamemõju keha kontrollile.
Nälja kogemuse läbi paastus murdub lihalik mina ehk ego illusoorne valitsemine ning tuletab lihalikule minale meeldeselle kaasasündinud abitust, veenda teda, et ta on vaid teenija. Eneseteadlikkus ehk mõiste “mina” on osa “usaldusest”, mis on antud inimestele kui Jumala asevalitsejatele maa peal [Koraan, Ahzab 33:72]. “Kõigetark Looja usaldas igaleinimesele ego, millel on vihjed ja näited, mis sunnivad javõimaldavad neil tunnistada tõdesid loomise, Issandaomaduste ja Tema olemuslike omaduste kohta. Ego on mõõdupuu, mis annab teada Tema omadused ja Tema jumalikkuse funktsioonid.” [Nursi, 2005, 552] Kuigi Jumal on meile lähemal kui meie kaelaveen [Koraan], ei saa Tema nimesid ja omadusi täielikult mõista, sest need on lõpmatud jame oleme piiratud, surelikud, piiratud olendid. Virtuaalsedomadused, mida Jumal meile annab, võivad olla võrdlusühikutena ja parema Jumala nimede ning omadustemõistmise jaoks.
Võidakse küsida: “Miks tegi Jumal meie egost vahendi oma omaduste ja nimede tundmiseks?” Nursi vastab sellele küsimusele järgmiselt:
Absoluutsel ja kõikehõlmaval üksusel puuduvad piirid ega tingimused ning seetõttu ei saa seda kujundada ega määratleda nii, et selle olemuslikku olemust saaks mõista. Näiteks valgust, mida pimedus ei määra, ei ole võimalik teada ega tajuda. Kuid valgust saab määrata, kui tõmmatakse reaalne või hüpoteetiline pimeduse piirjoon. Samamoodi ei saa jumalikke omadusi ja nimesid (nt teadmine, jõud, tarkus ja kaastunne) määratleda, sest need on kõikehõlmavad ega oma piire ega sarnast. Seega ei saa nende olemuslikku olemust teada ega tajuda. Nende tuntuks saamiseks on vaja hüpoteetilist piiri.
Meie puhul on see hüpoteetiline piir meie ego. Ego kujutabendas ette väljamõeldud isandlikkust, võimu ja teadmisi ningseab piirava joone, hüpoteerib piiri kõikehõlmavateleomadustele ja ütleb: “See on minu oma ja ülejäänu on Tema oma.” Ego tekitab seega lõhe. Väikese mõõdu abil, mida see sisaldab, hakkab ego aeglaselt mõistma jumalike omaduste janimede tõelist olemust.
Selle kujuteldava isanduse kaudu suudab ego mõistauniversumi looja isandat. Oma näilise omandi kaudu suudabta mõista oma Looja tõelist omandit, öeldes: “Nagu mina olenselle maja omanik, on Looja selle loomise omanik.” Selle osalise teadmise kaudu hakkab ego mõistma Tema absoluutsetteadmist. Oma defektse, omandatud kunsti kaudu suudab see aimata kõrgendatud peamist, algset kunsti. Näiteks ütleb ego: “Mina ehitasin ja korrastasin selle maja, seega peab olemaÜks, kes lõi ja korraldas selle universumi.”
Ego sisaldab tuhandeid seisundeid, omadusi ja tajusid, mis mingil määral paljastavad ja muudavad jumalikke omadusi jaolemuslikke omadusi mõistetavaks. See on nagu mõõt, peegelvõi instrument nägemiseks või avastamiseks, entiteet, millelon indikatiivne funktsioon. [Nursi, 2005, 552]
Mõõtühiku olemasolu ei ole vajalik; Nagu hüpoteetilisedjooned geomeetrias, võib mõõtühiku moodustada hüpoteesi jaoletuse kaudu. Selle tegelikku olemasolu ei ole vaja tõestada konkreetsete teadmiste ja tõestustega. Mina aga unustab mõnikord oma tõelise olemuse ja kujutab ette oma “teadmisi”, “võimu”, “omandiõigust” ja “võimet” olla tõeline. Kui mina unustab oma tõelise olemuse ja nende tunnete eesmärgi, muutub ta seemneks, mis võib kasvada ülbeks puuks. Nursi rõhutab paastu tähtsust enese kontrolli all hoidmiseks:
Ramadaani ajal paastumine murrab lihaliku mina illusoorse valitsemise ja tuletab talle meelde, et ta on loomupäraselt abitu, ning veenab teda, et ta on teenija. Kuna lihalik mina ei taha oma Isandat tunnustada, nõuab ta kangekaelselt isandat isegi kannatuste ajal. Ainult nälg muudab sellist temperamenti. Jumala Sõnumitooja jutustab, et Kõigeväeline Jumal küsis lihalikult minalt: “Kes olen mina ja kes oled sina?” Ta vastas: “Sa oled sina ja mina olen mina ise.” Kui palju Jumal teda piinas ja oma küsimust kordas, sai ta sama vastuse. Aga kui Ta selle nälja alla pani, vastas ta: “Sa oled minu Kõigehalastav Issand; Ma olen Sinu abitu teenija.” [Nursi, 1995, 222-3]
Kokkuvõte
Paastumine ramadaani ajal võib tunduda raske jumalateenistuse vorm neile, kes seda pole kogenud. Kuid on palju tegureid, millest mõned on eespool loetletud, mis aitavad usklikel oma pühendumust täita. Ainult Jumal teabpaastumise tõelist tarkust, kuid me saame sellest pilguKoraani, prohvetliku traditsiooni ja isiklike kogemuste kaudu. Paastumine on esmalt enesekontrolli vahend, viis suurendadavagadust ja leida vabadus lihalike soovide türanniast. Teisekspakub paast võimaluse mõtisklemiseks, intensiivseks jumalateenimiseks ja tänulikkuseks. See võimaldab kogukonnaliikmetel empaatiat tunda nende vastu, kes kannatavadvaesuse ja nälja all. Vaimses mõõtmes viib paastumine siiraJumala helduste hindamiseni ja sügava tänutundeni nendeeest, mis on jumala kummardamise tuum. Lõpuks tuletabpaastu nälja kogemus ‘’mulle’’ meelde selle tõelist olemust; selle nõrkused ja sõltuvuse Jumala armust. See murrab mina illusoorse isanduse ja tuletab lihalikule minale meelde selleloomise eesmärki, milleks on usk, teadmised, jumalakummardamine ja armastus ning teenimine inimkonna heaks.
Yuksel A. Aslandogan on Houstonis, Texases asuvaUsunditevahelise Dialoogi Instituudi asepresident.
Muhammed Cetin on IID, Institute of Interfaith Dialog, toimetaja ja väljaannete koordinaator.
Viited
Nursi, S. The Words, The Light, Inc. NJ: 2005.
Nursi, S. The Letters, Truestar, London: 1995.