Tegevuse ja mõtte inimese ideaali kohaselt saab iga vaimne kogemus ja harjutus täielikuks alles siis, kui see väljendub tegutsemises ühiskonnas. Seda ühiskondlikku tegevust omakorda elavdab ja kannab armastus.
Selline arusaam aktiivsest armastusest ühiskonnas kujundab humanistlikku maailmavaadet ja loob aluse dialoogile. Dialoog on tegevus, mille eesmärk on luua side kahe või enama inimese vahel. Sellise sideme loomine tähendab inimese asetamist dialoogi keskmesse. Seetõttu on dialoog oma tõelises tähenduses humanismi ülev väljendus ja praktiline jätk, mida saab teostada üksnes vastastikuse austuse, armastuse ja sallivuse kaudu. Selles mõttes nähakse dialoogi lahendusena probleemidele, millega tänapäeva inimesed seisavad silmitsi nii üksikisikute kui ka kogukondadena.
Väidetakse, et tänapäeva peamine probleem on tõelise humanismi kadumine. Selle tagajärjel on vihkamine ja vaen laialt levinud, mõistmise ja sallivuse teed on sulgunud ning on tekkinud palju inimesi, kes on kaotanud oma inimlikkuse. Tõelise humanismi kadumist seostatakse liigse materialismi tõusuga. Kuigi maailmas ei ole materiaalsetest vahenditest üldiselt puudust, valitseb nende väga ebavõrdne jaotus, mis eraldab rikkad vaestest. Selle probleemi juured peituvad materiaalsele kasule keskendunud egoistlikus mõtteviisis.
Selline olukorra kirjeldus viib järelduseni, et ainus viis inimkonda ähvardava tõelise ja tõsise ohu ületamiseks on armastusel ja sallivusel põhineva humanismi taaselustamine ning dialoogi pakkumine teena meie inimlikkuse taastamiseks.
Selles kontekstis räägitakse inimkonna teenimisest kui keskse tähtsusega väärtusest. Inimkonna teenimine tähendab tegutsemist kogu inimkonna hüvanguks ning seda tuleb pidada kõrgeimaks ideaaliks nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil. Sellist teenimist suudavad kõige paremini ellu viia inimesed, kes ei sea esikohale isiklikku maist edu.
Seetõttu ei ole inimkonna teenimine sugugi lihtne ülesanne. Kannatuse tähendust selgitatakse järgmiselt:
„Kannatus selles tähenduses muutub millekski enamaks kui ainult meie enda vaimne areng. See tähendab oma elu pühendamist teiste inimeste õnnele mõlemas maailmas ning elamist teiste jaoks. Teisisõnu peaksime otsima oma vaimset arengut teiste õnnes. See on kõige soovitatavam ja kõrgemalt hinnatud kannatuse vorm: me sureme ja sünnime taas mitu korda päevas teiste juhtimise ja õnne nimel; tunneme iga teise südames möllavat tuld ka oma südames ning kogeme kogu inimkonna kannatusi oma hinges.”
Sellest vaatenurgast tähendab inimkonna teenimine oma vaimsuse otsimist teiste inimeste õnnes, koos nendega ja nende heaks. See on lahutamatu osa humanistlikust lähenemisest inimkonnale.
Viited
(1) Fethullah Gülen, The Statue of Our Souls: Revival in Islamic Thought and Activism. New Jersey: The Light Inc., 2005, lk 112.
(2) Fethullah Gülen, Toward a Global Civilization of Love and Tolerance, lk 60–61.
(3) Fethullah Gülen, The Emerald Hills of the Heart 2, lk 235.
Allikas
Kim, H. (2012).
Humanism in Islam and East Asia: Gülen’s Vision in Dialogue with East Asian Religious Cultures.
Teoses: S. Pandya & N. Gallagher (toim.).
The Gulen Hizmet Movement and its Transnational Activities: Case Studies of Altruistic Activism in Contemporary Islam (lk 56–60).