Tsivilisatsioonide, kultuuride, hõimude ja religioonide kokkupõrked näivad olevat läbivaks jooneks kogu inimkonna ajaloos. Samal ajal näitab ajalugu ka seda, et konfliktide kõrval on alati tehtud jõupingutusi pingete ja vaenulikkuse vähendamiseks vahendamise, diplomaatia ja dialoogi kaudu.

Paljud konfliktid on niivõrd keerulised, et kokkuleppe saavutamine isegi ühes küsimuses on raske, sõltumata sellest, kas konflikti keskmes on territoorium, religioon või etniline diskrimineerimine. Milline lähenemine oleks siis kõige sobivam tänapäeva maailmas, mida kujundavad majanduslikud huvid, loodusvarad ning etnilised või religioossed ideoloogiad?

Medina harta on näide sellest, kuidas vaidlusi saab lahendada nii, et rahu ja pluralism saavutatakse mitte sõjaliste võitude või varjatud eesmärkide kaudu, vaid austuse, aktsepteerimise ja sõja hukkamõistmise abil. Need põhimõtted peegeldavad ka islami põhilisi väärtusi, mida prohvet Muhammad (rahu olgu temaga) õpetas ja edendas.

Medina harta uurimise kaudu püüan näidata, kuidas pluralismi Medinas edendati ja kehtestati ning miks sellise dokumendi üle mõtisklemine võiks aidata vältida lõhesid ja arusaamatusi, mis tänapäeval sageli mõjutavad moslemite, kristlaste ja juutide vahelisi suhteid kogu maailmas.

Kui prohvet Muhammad oli sunnitud Medinasse ümber asuma, koosnes linna elanikkond paljudest erinevatest hõimudest, peamiselt araabia ja juudi päritolu hõimudest. Need hõimud olid omavahel sõdinud peaaegu sajandi vältel, põhjustades tõsiseid sisetülisid. Just seetõttu kutsutigi prohvet Medinasse.

Hõimudevahelised konfliktid ja tugeva valitsuskorra puudumine Medinas (tollase nimega Yathrib) tähendasid, et vaidlusi lahendati sageli mõõga abil. See süvendas lõhesid ja õhutas uusi konflikte.

Karen Armstrong kirjeldab tabavalt sõdadest räsitud Araabia hõimusüsteemi, mille keskel prohvet püüdis rahu luua:

„Hõim, mitte jumalus, oli kõrgeim väärtus ning iga liige pidi allutama oma isiklikud vajadused ja soovid grupi heaolule ning vajadusel võitlema surmani selle ellujäämise nimel.“

Selline süsteem peegeldas vähest koostööd Yathribi hõimude vahel. Piirkonnas domineerisid võimuiha, sõjaline jõud ja relvastatud üleolek. Levinud oli veendumus, et rahu saab saavutada ainult usaldusväärse välise vahendaja kaudu, kellel puuduvad sidemed kohalike hõimude ja nende probleemidega.

Prohvet Muhammad vastas kõigile neile tingimustele. Lisaks oli tema jumalik missioon levitada rahu ja ühtsust ning luua kogukond ehk umma, mis ühendaks erinevaid rühmi Koraani õpetuste ja islami põhimõtete alusel.Koraan ütleb, et Issand „õpetab sule abil” (96:1–5). See mõte peegeldub ka Medina hartas, sest dokument näitab, kuidas Jumal õpetab inimesi ning muudab nende mõtteviisi arutelu ja dialoogi kaudu.

Antud juhul viis arutelu rahuni. Rahu saavutati mõtisklemise, vastastikuse mõistmise ja selliste kokkulepete otsimise kaudu, mille puhul kõik hõimud tundsid, et nad on hartast kasu saanud ega ole kaotanud oma staatust või jäänud mineviku vaenude tõttu ebaõiglasesse olukorda.

Karen Armstrong märgib, et paljud islami rituaalid, filosoofilised ideed, õpetused, pühade tekstide tõlgendused ja pühapaigad on kujunenud islami ühiskonna poliitiliste sündmuste üle peetud sügava ja sageli enesekriitilise mõtiskluse tulemusena.

Islam rõhutab tugevalt mõistust ja arutlemist – nii universumi, elu kui ka religiooni mõistmisel. Kuulus islami õpetlane Al-Ghazali (1058–1111) ütles:

„Kahtlus aitab leida tõde. Need, kes ei kahtle, ei mõtle. Need, kes ei mõtle, ei leia tõde.“

Kuigi see mõte viitab eelkõige islami filosoofilisele traditsioonile, väljendab see hästi mõistuse keskset rolli islamis.

Yetkin Yildirim kirjutab inimese enda teadmiste kasutamisest ja mõistuse tähtsusest. Kui vastust ei leita Koraanist, sunnast ega hadith’ist, tuleb kasutada isiklikku arutlusvõimet ehk ijtihadi.

Seega rakendas prohvet Muhammad Medina harta kaudu islami põhimõtteid praktikas. Mõistuse, arutelu ja põhjaliku kaalumise abil loodi rahuleping, mis lõpetas pikaajalised konfliktid.

Juba harta loomine ja rahu saavutamine olid märkimisväärsed saavutused. Harta sisu ise peegeldab selle tähtsust veelgi enam.

Ühise kogukonna ehk umma loomine austuse ja aktsepteerimise alusel, mis viis pluralismini, näitab üht viisi, kuidas prohvet võitles jahiliyyah’ ehk teadmatuse vastu. Jahiliyyah tähistab mõtteviisi, mis põhjustab vägivalda, vaenu ja hirmu.

Ka mõned harta sätted näitavad, kuidas prohvet suutis võtta juhtrolli ja luua kestva rahu. Harta esimene klausel ütleb:

„Nad on üks kogukond (umma).“

See lause väljendab kogu harta peamist eesmärki ja sõnumit. See tähistas ühtse kogukonna sündi ning muutis harta ühendavaks dokumendiks linnas, kus elasid erineva päritolu, kultuuri, usu ja keelega inimesed.Prohvet Muhammad saabus Medinasse sallivusega – omadusega, mis on islami üks põhilisi väärtusi ja mis määrab selle, kuidas usk suhtub teistesse rahvastesse ja kultuuridesse.

Nagu Şefik Can kirjutab:

„Just tänu sellele sallivusele on moslemid suhtunud vallutatud maade inimeste religioonidesse austusega; nad ei ole sekkunud nende uskumustesse ega puutunud nende pühakodasid.“

Medina harta 25. klausel väljendab seda sallivust eriti selgelt ning on suurepärane näide islami põhimõtete rakendamisest praktikas:

„Juudid on koos usklikega üks kogukond (umma). Juutidele nende usk ja moslemitele nende usk.“

See põhimõte on kooskõlas Koraani tuntud salmiga:

„Usus ei ole sundi.“ (Koraan 2:256)

Seega ei nõudnud Medina harta juutidelt islami vastuvõtmist ega loobumist oma usulistest tavadest. Vastupidi – see tunnustas nende õigust säilitada oma usk ja identiteet.

Koraanis öeldakse samuti:

„Need, kes usuvad, ning juudid, kristlased ja seebalased – kes usuvad Jumalasse ja Viimsesse Päeva ning teevad head – nende tasu on nende Issanda juures.“ (Koraan 2:62)

Medina harta peegeldab pluralismi nii oma sisult kui ka ajalooliselt tähenduselt.

Ajaloolane F. E. Peters märgib, et kuigi lepingu osapooled ei olnud kõik moslemid, tunnustasid nad prohvet Muhammadi autoriteeti, aktsepteerisid teda kogukonna juhina ning nõustusid tema poliitiliste otsustega.

Ajalooallikad ei kirjelda selle vastu ülestõuse ega laialdast vastupanu. Kuna prohvet kutsuti Medinasse kohalike hõimude ettepanekul, võib järeldada, et tema juhtimist ei lükatud tagasi.

Tema kehtestatud seadused ei tekitanud olemasolevates kogukondades tunnet, et nende eluviis või identiteet oleks ohus.

Medina ühiskond oli pluralistlik, mitte rõhuv. Nagu näitab ka 25. klausel, ei sundinud prohvet inimesi islamit omaks võtma. See võimaldas neil jätkata oma religiooni, traditsioonide ja tavade järgimist ilma takistusteta.

Prohvet ei loonud ühtset kogukonda sellega, et oleks kõik teised eluviisid tagasi lükanud või kuulutanud islami ainsaks aktsepteeritavaks religiooniks. Selle asemel ühendas ta linna elanikud ühiste eetiliste väärtuste ja moraalsete põhimõtete alusel – väärtuste kaudu, mis on omased kõigile inimestele ja paljudele religioonidele.

Nii sündis kogukond, mille aluseks ei olnud usuline ühtsus, vaid vastastikune austus, õiglus ja ühine vastutus.Prohvet Muhammad rajas Medina kogukonna ühtsuse, austuse, sallivuse ja vastastikuse hoolivuse põhimõtetele. Need väärtused võimaldasid erinevatel rahvastel ja usurühmadel koos elada ning kujundada pluralistliku ühiskonna.

Seda väljendab hästi Medina harta 40. klausel:

„Kaitse all olev naaber on nagu inimene ise, tingimusel et ta ei tee kahju ega käitu reeturlikult.“

See põhimõte näitab, et kõigil kogukonna liikmetel oli õigus turvalisusele ja austusele. Inimesed võisid vabalt oma usku järgida ja oma veendumusi väljendada, teades, et neid kaitstakse.

Samas ei tähendanud see kaitse õigust teha ülekohut või kahjustada teisi. Kogukonna liikmetelt oodati vastutustundlikku ja ausat käitumist.

Paljud teadlased peavad Medina hartat üheks esimeseks kirjalikuks põhiseaduslikuks dokumendiks maailmas. Mõned autorid on nimetanud seda isegi esimeseks põhiseaduseks, mis ühendas religioossed ja poliitilised põhimõtted üheks tervikuks.

Kuigi Lähis-Ida poliitiline olukord on sajandite jooksul märkimisväärselt muutunud, on islami põhiväärtused jätkanud levimist ning neid järgitakse paljudes moslemiühiskondades tänapäevani.

Autor kirjeldab oma isiklikke kogemusi reisidest Iraani, Türki ja Põhja-Iraaki 2009. aastal. Vastupidiselt meedias sageli kujutatavale pildile leidis ta eest erakordse külalislahkuse. Teda võõrustasid inimesed, keda ta polnud kunagi varem kohanud, ning talle osutati lahkust ja austust, mis ületasid tema varasemad kogemused.

Need kogemused kinnitasid talle, et Medina harta põhimõtted elavad edasi inimeste igapäevaelus. Tema päritolu ja taust võeti vastu uudishimu ja lugupidamisega. Ta tundis end osana kogukonnast, sarnaselt sellele kogukonnale, mille prohvet Muhammad Medinas lõi.

Autor kohtas moslemeid, kes suhtusid temasse eelkõige inimesena, mitte võõrana. Nad nägid temas inimest, kes otsib rahu ja vastastikust lugupidamist, mitte vaenu või konflikti.

Just sellise kogukonna rajas prohvet Medinas – kogukonna, mis ei põhinenud rahvusel ega usulisel kuuluvusel, vaid ühtsusel, aktsepteerimisel ja sallivusel.

See kogukond oli rajatud rahule.

Autor järeldab, et prohvet mõistis hästi, et inimese vaimsust ja usku ei saa sundida ega valitseda. Seetõttu eelistas ta erinevate hõimude ja uskumuste vahelise diskrimineerimise asemel austust, koostööd ja ühtsust.Tänapäeva maailmas võib Medina harta analüüs aidata meil paremini mõista nii islamit kui ka religioosset pluralismi.

Medina tähistas islami ajaloos üht esimest tõelist näidet erinevate religioonide ja kogukondade rahumeelsest kooseksisteerimisest. Samal ajal peegeldab see ka Koraani õpetusi, mis sisaldavad rohkelt aluseid pluralistliku ja kaasava arusaama kujundamiseks religioonidest.

Abdulaziz Sachedina rõhutab, et Koraan pakub piisavalt materjali, et arendada välja religioonidevahelist austust toetav teoloogia. Kuna Koraan on moslemite jaoks kõrgeim autoriteet, on selle mõistmine võtmetähtsusega ka islami pluralismi mõistmisel.

Medina harta 39. klausel ütleb:

„Yathribi org on selle dokumendi inimestele püha.“

Autor laiendab seda mõtet ning väidab, et samamoodi on kogu maailm püha kogu inimkonnale.

Koraan ütleb:

„Inimesed olid üks kogukond.“ (2:213)

Kui kogu inimkond moodustab ühe kogukonna ning elab samas maailmas ja universumis, siis ei peaks religioossed erinevused olema põhjuseks vaenule ega lõhenemisele.

Autor rõhutab, et kõik inimesed elavad ühe päikese all ning pöörduvad oma usulisel teel kõrgema olemuse poole. Sõltumata religioonist on inimesed Jumala loodud ning seetõttu tundub ühtsus nii vajalik kui ka loomulik.

Medina harta on eriti oluline tänapäevaste pingete mõistmisel moslemite, juutide ja kristlaste vahel.

Kahjuks mõjutavad nende kolme suure Aabrahami religiooni suhteid sageli teadmatus, hirm, kahtlustamine ja lugupidamatud stereotüübid.

Pärast 11. septembri terrorirünnakuid on paljudes lääneriikides tekkinud uus vastandumise laine ning islamit vaadeldakse sageli umbusklikult.

Autor leiab, et inimesed ajavad sageli segamini äärmuslaste ja natsionalistide tegevuse islami tegelike õpetustega. Need rühmitused kasutavad religiooni oma eesmärkide õigustamiseks, kuigi nende tegevus ei esinda islami põhiväärtusi.

Mevlana Rumi õpetuse kohaselt on kõigi religioonide olemus tegelikult sama, sest need õpetavad armastust.

Rumi sügav vaimne ja filosoofiline lähenemine põhineb vastastikusel mõistmisel, ühisel nägemusel ja dialoogil. Autor väljendab lootust, et selline lähenemine aitab ühel päeval ületada religioossete maailmavaadete vahelised vastasseisud.

Koraan rõhutab samuti ühtsuse vajadust:

„Tõesti, see teie kogukond on üks kogukond ning Mina olen teie Issand. Seepärast teenige Mind.“ (21:92)

See salm kutsub inimesi üles nägema üksteist ühise inimkonna liikmetena ning rajama suhteid dialoogi, austuse ja sallivuse alusele.

Medina harta näitab, et erinevate religioonide ja kultuuride rahumeelne kooseksisteerimine ei ole pelgalt ideaal, vaid ajalooliselt tõestatud võimalus.
Prohvet Muhammadi tegevus Medinas kutsub meid kasutama mõistust ja tarkust maailma mitmekesiste uskumuste mõistmisel – Euroopast Aasiani, Aafrikast Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerikani.

See julgustab meid mõistma, et Koraani vaimne maailm ei olnud mõeldud ainult moslemitele, vaid selles leidub ruumi ka teistele religioonidele. Selline arusaam näitab, et islam on monoteistlik usk, mis austab teiste usundite õigusi ja olemasolu.

Globaliseerunud maailmas, kus inimesed on omavahel rohkem seotud kui kunagi varem inimkonna ajaloos, on vastastikune mõistmine ja lugupidamine üks olulisemaid vahendeid rahu ja stabiilsuse saavutamiseks.

Just selles kontekstis muutub Medina harta eriti oluliseks.

Autor toob välja, et prohvet Muhammadi ajal toimusid Medinas religioonidevahelised kohtumised ja arutelud. Roger Boase kirjeldab juhtumit, kus kristlased pidasid pärast kohtumist prohvetiga oma palvuse mošees.

See näitab, et erinevate religioonide esindajate vahel võis valitseda vastastikune austus isegi siis, kui nende usulised tõekspidamised erinesid.

Medina harta õpetab, et tugev kogukond ehk umma on üks tõhusamaid viise pluralistliku ühiskonna loomiseks.

Harta ühendas väärtused, mida õpetavad peaaegu kõik maailma religioonid:

– rahu,
– armastus,
– vabadus,
– aktsepteerimine,
– sallivus.

Nende väärtuste ühendamine tõi Medinasse stabiilsuse.

Rahu ei saavutatud relvade jõu ega rikkuse abil.

Rahu saavutati islami põhimõtete kaudu – sallivuse, armastuse, mõistuse ja usu kaudu Jumalasse, olgu tegemist Piibli, Koraani või Toora Jumalaga.

Medina hartat peetakse sageli üheks esimeseks kirjalikuks põhiseaduslikuks dokumendiks ajaloos. See näitab, et islam ei toeta usu pealesurumist ega vägivalda ning et konfliktide lahendamisel on kõige tõhusamaks vahendiks dialoog ja vahendamine.

Autor leiab, et Medina harta on eeskuju, millele tuleks viidata ka tänapäeva konfliktide lahendamisel.

Ühise kogukonna ehk umma loomine pakub pluralismi kõigile inimestele.

Inimesi ei hinnata nende usuliste veendumuste, vaid nende tegude järgi.

Tagakiusamine ja diskrimineerimine on pingete peamised põhjustajad, samas kui mõistus ja sallivus on tõelise rahu alus.

Nii nagu Medina tänavatel sajandeid tagasi, võiks ka tänapäeva maailmas valitseda vastastikune lugupidamine.

Autor lõpetab oma mõtte lootusrikka nägemusega maailmast, kus erinevate religioonide järgijad kohtuvad rahumeelselt ja sõbralikult.

Ta kujutab ette päeva, mil mööduv kristlane ütleb moslemile:

„Rahu olgu sinuga.“

Ja moslem vastab:

„Rahu olgu sinugagi.“

Selline maailm oleks Medina harta ideaalide tänapäevane väljendus – maailm, mis põhineb rahul, sallivusel, mõistmisel ja ühisel inimlikkusel.

Viited (APA 7)

Armstrong, K. (2006). Muhammad: A Prophet for Our Time. HarperCollins.

Boase, R. (2005). Ecumenical Islam: A Muslim response to religious pluralism. In R. Boase (Ed.), Islam and Global Dialogue. Ashgate.

Can, Ş. (2005). Fundamentals of Rumi’s Thought. The Light, Inc.

Lecker, M. (1998). Waqidi’s account on the status of the Jews of Medina: A study of a combined report. In U. Rubin (Ed.), The Life of Muhammad (pp. 23–? ). Great Yarmouth.

Peters, F. E. (1994). Muhammad and the Origins of Islam. State University of New York Press.

Ramadan, T. (2007). The Messenger: The Meanings of the Life of Muhammad. Allen Lane.

Sachedina, A. A. (2001). The Islamic Roots of Democratic Pluralism. Oxford University Press.

Saeed, A. (2006). Islamic Thought: An Introduction. Routledge.

Sajoo, A. B. (2009). Muslim Ethics: Emerging Vistas. Institute for Ismaili Studies.

Stewart, P. J. (1994). Unfolding Islam. Lebanon.

Yildirim, Y. (2006). Peace and conflict resolution in the Medina Charter. Peace Review, 18(1), 109–117.