Alates 5. sajandist eKr on demokraatia olnud poliitikateoreetikute, filosoofide ning erinevate ühiskondade ja kultuuride liikmete aruteluteema. Kuigi üldiselt peetakse demokraatiat kui valitsemisvormi Vana-Kreekast pärinevaks, on selle arengusse märkimisväärselt panustanud ka paljud teised rahvad, rühmad ja kultuurid.

Kuna tänapäeval on kogu maailmas suured lootused positiivsetele muutustele, on õige aeg vaadelda erinevates kultuurides esile kerkinud vaatenurki. Kaasaegne suundumus on käsitleda demokraatiat poliitiliste traditsioonide, kindlate institutsioonide ja kultuuriliste eelduste kogumina. Selline arusaam satub aga raskustesse, sest maailm on kultuuriliselt mitmekesine paik ning ühelgi kultuuril ei ole demokraatlike ideede ja praktikate monopoli (Gülen, viidatud teoses Ünal ja Williams, 2000: 147–149).

Inimkäitumise, kogukonnaelu, usu ja kultuuri ning õiguse ja korra vajadused, ootused, püüdlused ja probleemid erinevad ajas ja kohas. Viimastel aastatel moslemimaades ja islami kultuuriruumis demokraatia rakendamise üle peetud arutelude valguses käsitleb käesolev artikkel demokraatia vorme, teooriat, ajalugu ja võimalikku tulevikku mõjuka kaasaegse Türgi mõtleja ja islamiõpetlase Fethullah Güleni seisukohtade põhjal.

Demokraatia vormide mitmekesisus

Kuigi sageli räägitakse demokraatiast nii, nagu oleks see probleemne ainult moslemimaailmas, peavad tegelikult demokraatlikud riigid kogu maailmas tegelema mitmete vaidlusküsimustega. Nende hulka kuuluvad valitsemisvormide erinevused, esindatuse mitmesugused mudelid, kodanike nõutavad või vajalikud vabadused, poliitilise võimu mitteametlik jaotus, võimude ebaühtlane lahusus ning võimu kuritarvitamine selle koondumise tõttu.

Güleni intellektuaalne panus ülemaailmsesse demokraatiateemalisse arutelusse, mis lähtub tema pühendumusest islami väärtustele, ei piirdu demokraatia tähenduse ja väärtuse analüüsimisega üksikisikute ja ühiskondade jaoks. Lisaks uurib ta, kuidas demokraatiat mõjutavad kriisid, mida inimesed ja süsteemid läbi elavad, samuti kaasaegse tööstusühiskonna keerukus ning kultuuriliste, moraalsete ja vaimsete väärtuste individuaalse ja kollektiivse väljendamise võimaluste vähenemine.

Güleni sõnul ei ole islami teoreetilises pärandis demokraatia ja inimõiguste mõistmine dogmaatiline, vaid keskendub sellistele väärtustele nagu kompromiss, stabiilsus, inimelu, au ja väärikuse kaitse, õiglus, võrdsus, dialoog ja nõupidamine. Islami poliitiline teooria on paindlik ega seo moslemeid jäikade piirangutega konkreetse valitsemisvormi või poliitilise süsteemi valikul.

Islami poliitilise teooria peamine põhimõte on kolme põhiväärtuse rakendamine: võrdsus, õiglus ja nõupidamine. Nende elluviimise vormid ja vahendid on kogukonna kätes. Seega peavad nende kolme samba praktilised väljendused arvestama moslemite elutingimusi, traditsioone, kultuurilisi eelistusi ja muid tegureid.

Gülen väidab, et demokraatia arendamisel kogu maailmas tuleb arvesse võtta ühiskondade sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi ja ajaloolisi eripärasid. Lääne ja islami käsitluste kooskõla üle demokraatia ja inimõiguste küsimustes arutlevad vaatlejad teevad mõnikord vea, rünnates „islamit” tervikuna ja nõudes selle reformimist, selle asemel et keskenduda konkreetsete aktivistide, režiimide või riikide lähenemisviisidele ja meetoditele ning reformida neid.

Mõned vaatlejad väidavad koguni, et islami põhimõtted ja institutsioonid on oma tänapäevases tähenduses demokraatlike väärtustega otseses vastuolus ning et iga samm, mida moslemiühiskonnad astuvad demokraatia kehtestamise suunas, peab kaasnema islami poliitiliste ja õiguslike traditsioonide hülgamisega.

Teises äärmuses väidavad ideoloogiliselt motiveeritud moslemid, et ainult neil on õige arusaam islamist ning et islami arusaam võimust, poliitikast ja usklike õigustest ei oma midagi ühist lääne demokraatlike institutsioonidega. Sellised äärmuslikud seisukohad rõhutavad sageli, et „rahva võim” on islamile võõras ning et islam tunnustab üksnes islami seaduse ülimuslikkust.

Güleni hinnangul on sellistes väidetes kasutatud mõisted sageli välja rebitud islami mõtte ja selle sotsiaal-poliitilise pärandi laiemast kontekstist. Sageli esitatakse neid vähem haritud moslemitele ja teistele, et õigustada poliitilist äärmuslust.

Nii traditsioonilises kui ka kaasaegses islami poliitilises ja õiguslikus mõttes leidub siiski mitmeid erinevaid käsitlusi valitsemisest, mis esindavad palju paremini islami õigustraditsiooni ega õigusta äärmuslust.

Islami õigusteadus ühendab jumaliku ilmutuse, õigusteadlaste töö, kohalikud ja globaalsed kultuurid ning rahvusvahelised suhted. Islami õigus ja õigussüsteem, selle üldpõhimõtted ning enamik konkreetseid norme sarnanevad paljuski teiste õigussüsteemide põhialuste ja normidega.

Islami õiguskultuur on ajalooliselt olnud avatud koostööle teiste õiguskultuuridega ning neist õppimisele. Selles mõttes ei ole islami õigus kasulik üksnes moslemitele, vaid kogu inimkonnale.

Paljude sajandite jooksul on islami kultuuris välja kujunenud väga erinevad seisukohad täidesaatva ja seadusandliku võimu aluste kohta ning samuti riigi ja üksikisiku vaheliste suhete kohta.

Üks islami demokraatiakäsitluse keskseid tunnuseid on šuura ehk ühiskondlik ja kollektiivne nõupidamine. Ilma erandite ja piiranguteta on kõigil kogukonna liikmetel õigus anda nõu või taotleda nõupidamist mis tahes küsimuses, välja arvatud juhul, kui selle kohta on olemas üheselt mõistetav jumalik ilmutus.

Sellest tulenevalt tuleb kõik poliitilised küsimused – valitseja valimine, valitsuse struktuur ja vorm, poliitilise süsteemi ülesehitus, riigi juhtimine ning muud seotud küsimused – lahendada nõupidamise teel kogu kogukonna kaasamisel.

Avaliku elu ja valitsemise küsimustes keskendub kollektiivne nõupidamine peamiselt kahele valdkonnale: riigipea valimisele ning valitsuse tegevuse juhtimisele ja kontrollimisele.

Riigipea valimise puhul on kollektiivne nõupidamine paindlik ning võib avalduda erinevates vormides. Nii otseseid kui ka kaudseid valimisi peetakse islami seisukohalt sobivaks viisiks valida riigipea või seadusandliku kogu liikmed ning need vastavad nõupidamise põhimõttele.

Valitsuse juhtimise ning täidesaatva võimu tegevuse seaduslikkuse ja asjakohasuse kontrollimise osas on islami õigus samuti paindlik. Otseste või kaudsete valimiste kaudu moodustatud esinduskogu on islamiga kooskõlas ning kujutab endast head näidet kogukondlikust ja kollektiivsest nõupidamisest.

Lisaks järelevalvefunktsioonile võivad esinduskogud saada õiguse vastu võtta seadusi erinevates küsimustes tingimusel, et need ei lähe vastuollu ühegi islami õpetuse selge ja üheselt mõistetava põhimõttega.

Kui demokraatiat määratleda kui rahva valitsust rahva poolt ja rahva jaoks, siis Güleni käsitluse kohaselt on šuura protsess, mis tagab, et rahva asju otsustatakse rahva osalusel ning rahva huvides.

Seetõttu ei ole Güleni hinnangul demokraatia põhialused ja šuura põhimõtted poliitilises valdkonnas omavahel vastuolus.

Õigus, kord ja inimõigused

Gülen analüüsib erinevaid õigusi, mida islam tunnustab. Nende hulka kuuluvad usuvabadus ja veendumusvabadus, mõtte- ja sõnavabadus, õigus omandile ja kodu puutumatusele, õigus abielluda ja saada lapsi, õigus suhelda ja reisida ning õigus haridusele.

Ta rõhutab, et islami õigusteaduse põhimõtted rajanevad neil ja teistel õigustel, mida tänapäeval tunnustavad ka kaasaegsed õigussüsteemid. Nende hulka kuuluvad elu, usu, vara, perekonnaelu ja mõistuse kaitse ning inimeste võrdsuse põhimõte, mis lähtub tõsiasjast, et kõik inimesed on inimesed. Sellest tuleneb ka rassilise, nahavärvist või keelest lähtuva diskrimineerimise tagasilükkamine.

Islamis tuleb austada iga üksikut õigust. Eriti rõhutatakse, et üksikisiku õigusi ei tohi rikkuda kogukonna huvide nimel. See põhimõte on islami inimõiguste käsitluse keskmes ning mängib olulist rolli islami traditsiooni tõlgendamisel selles küsimuses.

Gülen meenutab näidet, mille kohaselt kui laevas viibib üheksa kurjategijat ja üks süütu inimene, siis ei luba islam kurjategijate karistamise eesmärgil seda laeva põhja lasta, sest pardal viibib ka süütu inimene.

Kuigi selline seisukoht võib tänapäeval tunduda idealistlik, arvestades sõdade käigus tekitatud ulatuslikke tsiviilkaotusi ja niinimetatud „kaasnevat kahju”, väidab Gülen, et demokraatia eesmärgid peavad olema võimalikult kõrged ning nende saavutamise nimel tuleb teha kõik võimalik.

Ta rõhutab, et inimesed kõikjal maailmas nõuavad alati vabadust teha valikuid oma usuliste veendumuste järgi, korraldada oma elu vastavalt oma tõekspidamistele ning väljendada vaimseid ja religioosseid väärtusi.

Gülen rõhutab islami õigusteaduses igaveste põhimõtete ja muutuvate tõlgenduste (ijtihad) eristamist. Eelkõige kuuluvad poliitilised küsimused, demokraatlikud institutsioonid ja inimõigused nende islami õigusnormide hulka, mis peavad suutma vastata muutuvate aegade ja olude vajadustele.

Gülen märgib, et demokraatia jätkab ka tulevikus arenemist ja täiustumist. Islami võrdsuse, sallivuse ja õigluse põhimõtted võivad sellele arengule kaasa aidata tingimusel, et Koraani, sunna ning islami õiguse kindlaid otsuseid vaadeldakse uuesti teadmiste arengu ja ühiskondlike muutuste valguses.

Tema käsitluse kohaselt on võimalik ette kujutada demokraatiat, millel on vaimne mõõde. Selline demokraatia austab inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas sõna-, väljendus- ja usuvabadust.

See loob vajalikud tingimused, et inimesed saaksid elada ja tegutseda vastavalt oma uskumustele. Samuti võimaldab see inimestel otsida elu sügavamat tähendust ja igavikulist mõõdet ning käsitleb inimest tervikuna, arvestades nii tema materiaalseid kui ka vaimseid vajadusi.

Güleni järgi ei alga ega lõpe inimelu üksnes maises maailmas. Maailm on vaid ajutine peatuspaik ning inimesed liiguvad pidevalt oma igavese kodu poole. Seetõttu ei tohiks neid juhtiv süsteem seda olulist tõsiasja tähelepanuta jätta.

Seepärast peame otsima võimalusi demokraatia täiustamiseks ja inimlikumaks muutmiseks. Üheski maailma piirkonnas – ei idas ega läänes, ei põhjas ega lõunas – ei ole sellist demokraatia taset veel saavutatud, kuid selle poole on võimalik püüelda ja selle nimel töötada.

Demokraatlik kultuur

Güleni arvates on demokraatia kultuuri loomise ja säilitamise seisukohalt hädavajalik tugeva kodanikuühiskonna kujundamine ning seda saab saavutada üksnes kvaliteetse hariduse kaudu.

Demokraatias, kus inimestel on õigus sõna-, väljendus- ja usuvabadusele ning õigus oma tööjõudu vabalt pakkuda ja kasutada, peab iga inimene teadma, millised õigused tal on ning milline on tema mõju, vastutus ja sõnaõigus riigi ja valitsuse asjades.

Kõigis ühiskondades leidub aeg-ajalt või isegi pikema aja jooksul gruppe ja huvirühmi, kes ei soovi, et inimesed oleksid teadlikud oma õigustest. Nad võivad näha sellist haridust takistusena oma poliitilise või majandusliku mõjuvõimu suurendamisel või isegi omavolilise võimu kehtestamisel.

Seetõttu võivad nad püüda piirata kodanike ligipääsu teabele ja institutsioonidele ning suunata inimesi sellistesse tegevustesse või mõtteviisidesse, mis ei teeni tegelikult kodanike enda huve.

Gülen rõhutab, et ühiskonnas, kus inimesed ei ole teadlikud oma õigustest ja vabadustest, kus nad ei oska oma õigusi nõuda ega kaitsta ning kus puudub välja kujunenud demokraatlik kultuur, ei ole võimalik demokraatiat täiel määral nautida ega praktiseerida.

Sellistes ühiskondades võivad aeg-ajalt tekkida avatumad perioodid või ajutised vabadused, kuid alati jääb oht, et teatud huvirühmad kehtestavad uusi piiranguid ja ebademokraatlikke sekkumisi.

Paljudes maailma piirkondades näeme autoritaarseid või diktaatorlikke juhte, kes kasutavad või manipuleerivad valimisprotsessi, õigussüsteemi või põhiseadusega mitte riigi arengu või ühiskonna heaolu nimel, vaid oma võimu säilitamiseks või kitsaste isiklike ja grupihuvide teenimiseks.

Selliste huvide mõju tasakaalustamiseks ei piisa ainult teadmistest. Güleni sõnul vajavad inimesed lisaks teadmistele ka enesekindlust ja kodanikujulgust, et oma õigusi omaks pidada ning neid vajadusel kaitsta.

Siinkohal seisneb Güleni panus demokraatia arengusse mitte ainult tema intellektuaalses panuses aruteludesse, vaid ka tema võimes inspireerida inimesi tegutsema. Just see praktiline mõju on aidanud kaasa koolide, ülikoolide, kultuuridevaheliste ja religioonidevaheliste dialoogirühmade ning paljude teiste institutsioonide loomisele kogu maailmas.

Järeldused

Güleni lähenemine pakub olulisi argumente seisukoha toetuseks, et islami traditsioonis leidub demokraatlike väärtustega kooskõlas olevaid elemente. Ta on veendunud, et islami traditsioon ja ilmalik poliitiline liberaliseerumine ei ole tingimata teineteist välistavad nähtused.

Ta rõhutab, et moslemimaailma domineeriv islami kultuur võib eksisteerida koos demokraatlike institutsioonide ja korraldustega ülemaailmsel tasandil.

Seetõttu ei tähenda moderniseerumine ja demokratiseerumine tingimata läänestumist. Need võivad tähendada ka paljude lääne demokraatlike saavutuste omaksvõtmist islami väärtuste raamistikus.

Moslemite poliitiline kultuur ja demokraatlik areng ei toimu teiste ühiskondade isoleerimise või neile vastandumise kaudu, vaid oma saavutuste jagamise ning teiste parimate kogemuste omaksvõtmise kaudu.

Gülen näitab, et islami intellektuaalset pärandit ja poliitilist kultuuri tuleb uuesti uurida ning austada. Moslemite areng sõltub nii islami teaduste (ilm) kui ka kaasaegse teadusliku ja tehnilise hariduse (fen) arengust.

Lõpuks näitab kogu Güleni elutöö tema toetajate hinnangul, et islami mõtte ja traditsiooni ning kaasaegse demokraatia vahel ei ole loomupärast vastuolu.

Ta on andnud märkimisväärse panuse demokraatia, kodanikuühiskonna ja inimõiguste mõistmisse ning nende üle peetavasse rahvusvahelisse arutelusse.

Autorist

Muhammed Çetin on Institute of Interfaith Dialogi (IID) väljaannete koordinaator ning rahvusvahelise päevalehe Today’s Zaman endine kolumnist. Tal on doktorikraad ning ta on avaldanud mitmeid uurimusi islami, kodanikuühiskonna, hariduse ja Fethullah Güleni mõttepärandi teemadel.