Kogu Fethullah Güléni õpetuse vältel võib märgata püsivat püüdlust kujundada kogukondlikku eetost, mille eesmärk on parandada kaasaegset ühiskonda islami vaimsuse elavdamise, isikliku usulise vagaduse ning teiste teenimise kaudu. Mõnes sekularistlikus kontekstis – näiteks endise Nõukogude Liidu türgikeelsetes riikides – võidakse seda pidada väljakutseks valitsevale normatiivsele raamistikule ja puhtalt usuvabadele sotsiaalsuse vormidele. See võib olla üks põhjusi, miks kriitikud on ekslikult pidanud Hizmeti liikumise liikmeid varjatud islamistideks, kellel on salajane tegevuskava.
Liikumise lähenemine inimestevaheliste suhete muutmisele kodanikuislami kaudu ning rahumeelsete sotsiaal-kultuuriliste muutuste saavutamisele erineb siiski oluliselt islamistlikust lähenemisest. See erinevus seisneb nii suhtumises avalikku sfääri kui ka selles, et liikumine ei ole vastuolus kaasaegse ilmalikkuse ega kodanliku demokraatiaga.
Güléni ideed on praktikas mõjusad, sest ta on muutnud usulised ideaalid ratsionaalselt mõistetavaks ning näidanud nende põhimõttelist kooskõla ilmalike huvidega. See peegeldab tema arusaama ilmalikkusest kui maisest müstikast. Tegelikult püüab ta kõrvaldada need tegurid, mis põhjustavad tegelikke või võimalikke konflikte islami usuliste huvide ja kaasaegse maailma vahel.
Tema teoloogias puudub sügav vastandus „jumaliku“ ja „maailmse“ vahel, mis hõlbustab sellist idealistlikku püüdlust. Praktilisest vaatenurgast võtab Gülen tõsiselt asjaolu, et paljud moslemiühiskonnad ei ole suutnud edukalt moderniseeruda teaduse, tehnoloogia ja hariduse valdkonnas. Seetõttu soovib ta näidata, et teadus ja islam ei ole omavahel vastuolus.
Tema arvates mõistavad moslemid Jumalat seda paremini, mida enam nad kaasaegse teaduse abil looduse täiuslikku korda näevad. Nii näidatakse, et kaasaegne arusaam progressist teaduse, tehnoloogia ja hariduse arengu kaudu on täielikult kooskõlas islami vaimse ja sisemise mõistmisega.
Juba 1997. aastal selgitas Gülen oma arusaama kaasaegsest ilmalikkusest, rõhutades, et see ei tähenda mittemoslemlikku eluviisi. Reformitud sufismis aktsepteeritakse püha ja ilmaliku eristamist. Tema sõnul:
„Ilmalikkust ei saa tagasi lükata… see koosneb maistest asjadest, mis on osa inimese elust. Ilmalikkus hõlmab nii püha kui ka ilmalikku, kusjuures need on teineteisest eraldatud.“
Güléni arvates eksisteeris selline arusaam ilmalikkusest juba enne modernset ajastut seldžukkide ja osmanite ajal. Seda kinnitavad Osmanite ilmaliku õiguse kogumikud (Osmanlı Kanunnameleri), mis näitavad, et Osmanite riik lahendas maiseid probleeme ilmaliku arutluse abil, sõltumatult šariaadist.
Lisaks on Gülen väitnud, et ilma ilmalikkuseta poleks Osmanite impeerium suutnud edukalt hallata kolme kontinendi ulatuses elanud mitmerahvuselist ja mitmeusulist elanikkonda.
Kuigi Gülen toetab kaasaegset ilmalikkust, on ta vastu radikaalsele sekularismile. Ta ei nõustu mõttega, et inimkond võiks olla religioonivaba, ega ka inimloomuse pühaduse kadumise üldise suunaga. Samuti on ta vastu ilmalikkusest lähtuvatele rõhuvatele ideoloogiatele, näiteks kommunismile.
Ta kirjutab:
„Ilmalikustumine on inimloomuse vältimatu omadus. Kuid inimene ei ole ainult keha. Tal on ka hing. Füüsilise mõõtme kõrval on tal metafüüsiline mõõde. Temas on nii püha kui ka ilmalik pool. Seetõttu peab täiuslik demokraatia suutma vastata nii oma kodanike füüsilistele kui ka metafüüsilistele vajadustele.“
Sama teemat käsitlevas ajaleheintervjuus läheb Gülen veelgi kaugemale ja väidab, et kaasaegne demokraatia vajab religiooni, et end säilitada ja toetada.
Tema sõnul ei koosne inimese vajadused üksnes maistest vajadustest. Inimestel peaks olema mõttevabadus ja majandusliku tegevuse vabadus, kuid neil on ka igavikule avatud mõõde. Kui demokraatia soovib olla täielik demokraatia, peab ta toetama ka neid vajadusi. See tähendab, et demokraatial peab olema metafüüsiline mõõde ning avatus küsimustele, mis puudutavad teispoolsust ja inimese sügavamaid eksistentsiaalseid otsinguid.
Güléni arusaam ilmalikkusest on seotud tema püüdega ületada islamistide loodud vastandus islami ja kaasaegse pluralismi vahel. Hizmeti liikumine ei tee nii jäika vahet islami ja mitteislami vahel nagu islamistid.
Mõistete „dar al-Harb“ (sõja maa) ja „dar al-Islam“ (islami maa) asemel kirjeldab Gülen kaasaegset maailma kui „dar al-Hizmetit“ ehk „teenimise maad“. Seetõttu nimetab Klas Grinell Güléni „piire ületavaks mõtlejaks“.
Tema jaoks on „teenimine inimkonna heaks“ kodanikuislami keskne põhimõte. Samuti ei käsitle ta ummat poliitilise üksusena ehk „moslemi rahvusena“, vaid sotsiaal-kultuurilise ruumina, mis on sisemiselt mitmekesine ega vastandu mittemoslemlikule maailmale.
Neil põhjustel on Hizmeti liikumine algatanud usunditevahelise dialoogi projekte ja muid koostöövorme, mille eesmärk on vähendada vastasseisu islami ja lääne vahel.
John O. Voll märgib:
„Globaliseerumise vastanduvate visioonide kontekstis on Fethullah Gülen oluline jõud islami diskursuse kujundamisel globaliseerunud mitmekultuurilise pluralismi suunas. Tema mõju haridusvaldkonnas näitab, et tema visioon ühendab modernse ja postmodernse, globaalse ja kohaliku ning mõjutab märkimisväärselt tänapäevaseid arutelusid moslemite ja mittemoslemite tuleviku üle.“
Vastandudes islamistlikule ideele islamiriigist rõhutab Gülen, et:
„Islam ei paku välja kindlat ja muutumatut valitsemisvormi ega püüa seda kujundada.“
Tema arvates on islami poliitilise elu põhiprintsiipideks ühiskondlik kokkulepe ning inimeste valimine ühiseid küsimusi arutama.
Seetõttu ei ole islam vastuolus kodanliku demokraatliku modernsusega, vaid nõuab paljusid selle põhiväärtusi.
Gülen kirjutab:
„Islami ja demokraatia küsimuses tuleb meeles pidada, et islam on jumalik ja taevane religioon, samas kui demokraatia on inimeste loodud valitsemisvorm. Religiooni peamised eesmärgid on usk, Jumala teenimine, Jumala tundmine ja head teod.“
Selles lähenemises on selgelt eristatavad religioosne ja poliitiline sfäär. Inimesed on eksistentsiaalselt vabad tegema valikuid nii oma isiklikus kui ka poliitilises elus.
Gülen rõhutab samuti:
„Islamis ei ole võimalik taandada valitsemist ja poliitikat ühele ainsale mudelile.“
Kui ilmalikkust mõistetakse nii, et riik ei põhine religioonil ega sekku religioossesse ellu, usklik saab oma usku praktiseerida teisi häirimata ning riik säilitab selles küsimuses tõelise neutraalsuse, siis ei ole moslemite jaoks mingit probleemi.
Kui islamistid keskenduvad poliitilistele eesmärkidele, rõhutab Gülen pidevalt, et moslemi elu keskmes peab olema Jumala teenimine. Ta kritiseerib islami politiseerimist ja Koraani sõnasõnalisi tõlgendusi ning peab oluliseks eelkõige usu uuendamist.
Tema sõnul:
„Kui riik annab oma kodanikele võimaluse oma usku praktiseerida ning toetab neid mõtlemises, õppimises ja usuelus, ei ole selline süsteem Koraani õpetustega vastuolus. Sellise riigi olemasolul ei ole vaja otsida alternatiivset riiki.“
Sellega vastandub Gülen tugevalt arusaamale, et Koraan peaks olema poliitilise projekti alus.
Ta kirjutab:
„Koraan on selgitus jumalike nimede peegeldustest maa peal ja taevas. See on ammendamatu tarkuse allikas. Sellist raamatut ei tohiks taandada poliitilise diskursuse tasemele ega käsitleda poliitiliste teooriate või riigivormide käsiraamatuna. Koraani kasutamine poliitilise vahendina on suur lugupidamatus püha raamatu suhtes ning takistab inimestel ammutada sellest jumalikust armust tulenevat tarkust.“
Sellele tuginedes püüab Hizmeti liikumine edendada uut islamihoiakut – sellist, mis aktsepteerib ilmalikkust ning rõhutab sallivust ja austust kõigi inimeste suhtes sõltumata nende usust või maailmavaatest.
Selline hoiak ei ole vajalik mitte ainult kodanlikule demokraatlikule modernsusele, vaid on hädavajalik ka kodanikuislami jaoks.demokraatlikus modernsuses, kuid see on vajalik ka kodanikuislamis.
Uğur Kömeçoğlu
Märkused:
(1) Fethullah Güléni kommentaarid telekanalis Samanyolu TV (STV – Haber Kritik), 29. märts 1997.
(2) Samas.
(3) Samas.
(4) Nuriye Akmani intervjuu Fethullah Güleniga ajalehes Zaman (24. märts 2004).
(5) Vt Klas Grinell, „Piirimõtlemine: Fethullah Gülen ja Ida-Lääne lõhe“, teoses: John Esposito ja Ihsan Yilmaz (toim.), Islam and Peacebuilding: Gülen Movement Initiatives (Clifton, NJ: Blue Dome Press, 2010).
(6) John O. Voll, „Fethullah Gülen: modernsuse ületamine uues islami diskursuses“, teoses: M. Hakan Yavuz ja John L. Esposito (toim.), Turkish Islam and the Secular State (Syracuse, NY: Syracuse University Press, 2003), lk 247.
(7) Fethullah Gülen, Essays, Perspectives, Opinions (New York, NY: The Light, 2006), lk 14.
(8) Samas, lk 17.
(9) Fethullah Gülen, „Intervjuu Fethullah Güleniga“, The Muslim World (erinumber „Islam kaasaegses Türgis: Fethullah Güléni panus“), kd 95, nr 3 (2005), lk 451–452.
(10) Samas, lk 453.
(11) Samas, lk 454.
(12) Mim Kemal Öke ja Osman Özsoy intervjuu Fethullah Güleniga teoses Mustafa Armağan ja Ali Ünal, Medya Aynasından Fethullah Gülen, Kozadan Kelebeğe (Ajakirjanike ja Kirjanike Sihtasutuse väljaanded, 1999), lk 108.
(13) Fethullah Gülen, „Intervjuu Fethullah Güleniga“, The Muslim World (erinumber „Islam kaasaegses Türgis: Fethullah Güléni panus“), kd 95, nr 3 (2005), lk 451.
(14) Samas, lk 456.
Allikas:
Väljavõte teosest:
Kömeçoğlu, Uğur. 2014. „Islamism, postislamism ja kodanikuislam“ (Islamism, Post-Islamism, and Civil Islam) väljaandes Current Trends in Islamist Ideology, kd 16. Hudson Institute, lk 23–27.