Küsimus: Kas islami ja demokraatiat on võimalik omavahel ühildada? Kuidas hindate demokraatia puudumist paljudes moslemiriikides ning kas peate seda moslemimaailma puudujäägiks?
Fethullah Gülen:
Islami ja demokraatia küsimust käsitledes tuleb meeles pidada, et islam on jumalik ja taevane religioon, samas kui demokraatia on inimeste loodud valitsemisvorm.
Religiooni peamised eesmärgid on usk (iman), Jumala teenimine (ubudiyyah), Jumala tundmine (ma’rifah) ja kaunid teod (ihsan). Koraan kutsub sadades salmides inimesi uskuma Tõesse (al-Haqq) ja Teda kummardama. Samuti kutsub see inimesi süvendama oma teenimist Jumala suhtes, et nad saavutaksid ihsani teadvuse. „Uskuda ja teha häid tegusid“ on üks Koraani kõige enam rõhutatud teemasid. Koraan tuletab sageli meelde, et inimene peab arendama teadlikku suhet Jumalaga ning elama nii, nagu ta näeks Jumalat või nagu Jumal näeks teda.
Demokraatia ei ole iseenesest ühtne valitsemissüsteem. Seda esitatakse harva ilma täiendava määratluseta. Sageli lisatakse sellele omadussõnu nagu sotsiaalne, liberaalne, kristlik või radikaalne. Mõnikord ei pea ühe demokraatiavormi pooldajad teist vormi üldse demokraatiaks.
Tänapäeval räägitakse aga sageli demokraatiast üldises tähenduses, jättes tähelepanuta selle erinevad vormid. Samal ajal samastavad paljud religiooni poliitikaga, kuigi poliitika on vaid üks religiooni paljudest tahkudest. Selline arusaam on tekitanud erinevaid seisukohti küsimuses, kas islam ja demokraatia on omavahel kooskõlas. Isegi kui neid ei peeta vastanditeks, on ilmne, et nende vahel on olulisi erinevusi.
Ühe käsitluse kohaselt on islam ühtaegu nii religioon kui ka poliitiline süsteem. See hõlmab kõiki eluvaldkondi: indiviidi, perekonda, ühiskonda, majandust ja poliitikat. Sellest vaatenurgast tähendab islami piiramine ainult usu ja palvetega selle mõjuvälja kunstlikku kitsendamist. Sellisest lähenemisest on välja kasvanud palju ideid ning viimasel ajal on see sageli viinud islami käsitlemiseni ideoloogiana.
Mõnede kriitikute arvates on selline lähenemine muutnud islami lihtsalt üheks poliitiliseks ideoloogiaks teiste seas. Selline islami käsitlemine kõikehõlmava ideoloogiana on aga täielikult vastuolus islami olemusega. Islam toetab õigusriiki ning lükkab selgesõnaliselt tagasi rõhumise ükskõik millise ühiskonnarühma suhtes. Samuti julgustab islam tegutsema ühiskonna hüvanguks, arvestades enamuse arvamust.
Need, kes pooldavad mõõdukamat lähenemist, usuvad, et palju parem oleks käsitleda islamit demokraatiat täiendava tegurina, mitte ideoloogiana. Selline arusaam võiks mängida olulist rolli moslemimaailmas, rikastades kohalikke demokraatia vorme ning aidates inimestel paremini mõista vaimse ja materiaalse maailma omavahelisi seoseid.
Usun, et islam võiks rikastada demokraatiat ka seeläbi, et aitab vastata inimese sügavamatele vajadustele, näiteks vaimsele rahulolule, mida ei saa täielikult saavutada ilma Igavese meenutamiseta.
Jah, islami maailmas ja eriti minu kodumaal Türgis on valus näha, kuidas inimesed, kes räägivad islamist ja demokraatiast ning väidavad end kõnelevat religiooni nimel, on jõudnud järeldusele, et islam ja demokraatia ei ole ühildatavad. Sellist vastastikuse vastuolu arusaama kohtab ka mõnede demokraatiameelsete inimeste seas.
Nende peamine argument on, et islam põhineb Jumala valitsemisel, samas kui demokraatia põhineb inimese tahtel, mis olevat sellega vastuolus. Minu arvates on selline võrdlus pealiskaudne.
Väljend „Suveräänsus kuulub tingimusteta rahvale“ ei tähenda, et suveräänsus oleks Jumalalt ära võetud ja inimestele antud. Vastupidi – see tähendab, et Jumal on usaldanud selle inimestele. Teisisõnu on võim võetud üksikutelt türannidelt ja diktaatoritelt ning antud kogukonnale.
Teatud määral näitab Õigesti Juhitud Kalifide ajastu selle põhimõtte rakendamist. Kosmoloogilisest vaatepunktist on Jumal kahtlemata kogu universumi valitseja. Kõik meie mõtted ja plaanid on Tema kõikvõimsa tahte kontrolli all. Kuid see ei tähenda, et inimesel puuduks vaba tahe või valikuvabadus.
Inimesed on vabad tegema valikuid oma isiklikus elus. Samuti on nad vabad tegema valikuid ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes. Seadusandjate ja juhtide valimiseks võib kasutada erinevaid valimissüsteeme. Ei ole olemas ainult ühte õiget valimismeetodit.
Seda näeme isegi islami varajases ajaloos. Esimese kaliifi Abu Bakri valimine toimus teisiti kui teise kaliifi Omari valimine. Osmani valimine erines omakorda Ali valimisest. Ainult Jumal teab, milline meetod on kõige õigem.
Lisaks ei ole demokraatia muutumatu valitsemisvorm. Selle ajalugu näitab, et areng toimub vigade, paranduste ja muutuste kaudu. Mõned on rääkinud isegi kolmekümnest erinevast demokraatia vormist.
Võib-olla just seetõttu on osa inimesi suhtunud demokraatiasse ettevaatlikult. See võib olla üks põhjusi, miks moslemimaailm ei võtnud demokraatiat alati suure entusiasmiga vastu.
Lisaks sellele ettevaatlikkusele on moslemimaailmas demokraatia arengut takistanud ka despootlikud valitsejad, kes näevad demokraatias ohtu oma autoritaarsele võimule.
Allikas: Intervjuu Fethullah Güleniga ajakirjale The Muslim World Journal, kd 95, nr 3, juuli 2005, lk 451–453.