2000. aastate alguses peeti Türgit kaasaegse moslemi demokraatia eeskujuks. 2002. aastal võimule tulnud valitsus viis ellu reforme, mis olid kooskõlas Euroopa Liidu demokraatlike standarditega, ning riigi inimõiguste olukord hakkas paranema.

Kahjuks jäid need demokraatlikud reformid lühiajaliseks. Mõni aasta hiljem protsess peatus ning umbes 2011. aastal, pärast oma kolmandat valimisvõitu, tegi toonane peaminister ja praegune president Erdoğan täieliku kannapöörde. Libisemine autoritaarsuse suunas on muutnud Türgi riigiks, mida teised moslemienamusega maad enam eeskujuks võtta ei saa.

Mõned võivad näha Erdoğani juhitud Türgit tõendina, et islami ja demokraatia väärtused ei sobi kokku. Selline järeldus oleks aga ekslik.

Hoolimata välisest religioossuse kuvandist kujutab Erdoğani režiim endast islami põhiväärtuste reetmist. Need põhiväärtused ei seisne riietumisstiilis ega religioossete loosungite kasutamises. Nende hulka kuuluvad õigusriigi põhimõtte austamine, kohtuvõimu sõltumatus, valitsejate vastutus ning iga kodaniku võõrandamatute õiguste ja vabaduste kaitsmine. Türgi demokraatia tagasilöök ei tulene nende islami väärtuste järgimisest, vaid hoopis nende hülgamisest.

Türgi ühiskond on jätkuvalt väga mitmekesine. Sunniidid ja aleviidid, türklased ja kurdid, moslemid ja mittemoslemid ning religioosse või ilmaliku eluviisiga inimesed järgivad erinevaid ideoloogiaid, filosoofiaid ja uskumusi. Sellises ühiskonnas on kõigi ühetaoliseks muutmine nii võimatu kui ka inimväärikust alandav.

Nii mitmekesise elanikkonna jaoks on osalusdemokraatia või muu demokraatlik valitsemisvorm, kus ükski grupp ei domineeri teiste üle, ainus toimiv lahendus. Sama kehtib ka Süüria, Iraagi ja teiste piirkonna riikide kohta.

Türgis ja mujal on autoritaarsed valitsejad sageli kasutanud ühiskondlikke erinevusi ära selleks, et inimesi üksteise vastu pöörata ning oma võimu säilitada. Olenemata inimese veendumustest peaksid kodanikud ühinema universaalsete inimõiguste ja vabaduste kaitsel ning seisma demokraatlikult vastu neile, kes neid õigusi rikuvad.

Rõhumise vastu sõna võtmine on demokraatlik õigus, kodanikukohustus ja usklike jaoks ka religioosne kohustus. Koraan õpetab, et inimesed ei tohi ebaõigluse ees vaikida:

«„Teie, kes usute! Seiske kindlalt õigluse eest ja olge tunnistajateks Jumala nimel, isegi kui see oleks teie endi, teie vanemate või sugulaste vastu.“ (4:135)»

Elamine oma uskumuste või maailmavaate järgi tingimusel, et see ei kahjusta teisi, ning põhiliste inimvabaduste – eriti sõnavabaduse – kasutamine teeb inimesest tõeliselt inimese. Vabadus on Kaastundliku Jumala kingitus ning mitte keegi, ka mitte ükski juht, ei saa seda ära võtta.

Vastupidiselt poliitiliste islamistide väidetele ei ole islam poliitiline ideoloogia, vaid religioon. Kuigi islam sisaldab mõningaid valitsemist puudutavaid põhimõtteid, moodustavad need väga väikese osa kogu islami õpetusest. Islami taandamine poliitiliseks ideoloogiaks on suurim kuritegu selle olemuse vastu.

Minevikus tegid islami poliitikat ja riiki käsitlenud mõtlejad kolm olulist viga.

Esiteks ajasid nad segamini moslemite ajaloolise kogemuse islami põhiallikatega – Koraani ning prohvet Muhammadi autentsete ütluste ja tegudega.

Teiseks valisid mõned välja üksikuid Koraani värsse või prohveti ütlusi, et õigustada oma vaateid, ning püüdsid neid teistele peale suruda.

Kolmandaks jõudsid mõned ekslikule järeldusele, et demokraatia on islamiga vastuolus, sest islam tunnistab Jumalat ainsa suveräänina, samal ajal kui demokraatia räägib rahva suveräänsusest.

Ükski usklik ei kahtle, et Jumal on kogu universumi valitseja. Kuid see ei tähenda, et inimesel puuduks mõtlemisvõime, tahe või valikuvabadus. Rahvale suveräänsuse andmine ei tähenda selle Jumalalt äravõtmist, vaid pigem valitsemisõiguse tagastamist inimestele diktaatori või oligarhia käest.

Riik on inimeste loodud süsteem, mille eesmärk on kaitsta põhiõigusi, vabadusi, õiglust ja rahu. Riik ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis aitab inimestel saavutada õnne nii siin- kui ka teispoolsuses.

Seetõttu on väljend „islami riik“ sisuliselt vastuolu. Samuti ei tunne islam vaimulikkonna klassi, mistõttu teokraatia on islami vaimule võõras. Riik on inimestevahelise kokkuleppe tulemus ning seetõttu ei saa ta olla ei „islamlik“ ega „püha“.

Demokraatiaid on väga erinevaid. Kuid demokraatia põhieesmärk – et ükski grupp ei domineeriks teiste üle – on kooskõlas ka islami ideaalidega.

Võrdse kodakondsuse põhimõte tähendab iga inimese väärikuse tunnustamist ning tema austamist Jumala loodud ainulaadse olendina. Osalusel põhinev valitsemine, olgu selle nimeks demokraatia või vabariik, on islami vaimuga palju rohkem kooskõlas kui monarhia või oligarhia.

Praegune Türgi juhtimismudel meenutab pigem oligarhiat kui demokraatiat.

President Erdoğan on kahjustanud Türgi kunagist paljulubavat demokraatiat, allutades riigiinstitutsioonid enda kontrollile, haarates ettevõtteid ning premeerides lojaalseid toetajaid. Oma võimu kindlustamiseks on ta kuulutanud mind ja Hizmeti liikumise liikmeid riigi vaenlasteks ning süüdistanud meid peaaegu kõigis viimaste aastate probleemides. See on klassikaline patuoina otsimise näide.

Erdoğani valitsus on sihikule võtnud mind ning sadu tuhandeid teisi inimesi, eriti rahumeelse Hizmeti liikumise liikmeid. Tagajärgi on kandnud ka keskkonnaaktivistid, ajakirjanikud, akadeemikud, kurdid, aleviidid, mittemoslemid ja paljud teised.

Paljude inimeste elu on hävitatud vallandamiste, vara konfiskeerimise, vangistamise ja piinamise kaudu.

Tagakiusamise tõttu on tuhanded Hizmeti vabatahtlikud otsinud varjupaika üle kogu maailma, sealhulgas Prantsusmaal. Uutes kodumaades peavad nad austama kohalikke seadusi, aitama lahendada ühiskondlikke probleeme ning seisma vastu islami äärmuslike tõlgenduste levikule Euroopas.

Türgis jätkub samal ajal ulatuslik vahistamiskampaania, mis põhineb süül seotuse kaudu. Rohkem kui 150 000 inimest on kaotanud töö, üle 200 000 on kinni peetud ning üle 80 000 inimese on vahistatud ja vangistatud.

Kuigi Türgi demokraatia on praeguse juhtimise all raskes seisus, olen ma jätkuvalt optimistlik. Rõhumine ei kesta igavesti. Usun, et Türgi pöördub ühel päeval tagasi demokraatia teele.

Selleks tuleb aga teha mitmeid olulisi samme.

Esiteks tuleb üle vaadata koolide õppekavad. Võrdsed õigused, inimõigused ja põhivabadused peavad olema osa haridusest juba varases eas.

Teiseks vajab Türgi põhiseadust, mis ei võimalda ei enamuse ega vähemuse ülemvõimu ning kaitseb igas olukorras ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud põhiõigusi.

Kolmandaks peavad arvamusliidrid oma sõnades ja tegudes rõhutama demokraatlikke väärtusi.

Türgi on jõudnud punkti, kus demokraatia ja inimõigused on tagaplaanile surutud. Riik näib olevat kaotanud ajaloolise võimaluse kujuneda Euroopa Liidu standarditele vastavaks demokraatiaks moslemienamusega ühiskonnas.

Riigi juhid on nagu koor vedeliku pinnal – nad koosnevad samadest koostisosadest nagu ühiskond nende all. Mõningase viivituse või ebatäpsusega peegeldavad juhid alati ühiskonna uskumusi ja väärtusi.

Loodan ja palvetan, et moslemienamusega riikide hiljutised valusad kogemused äratavad ühiskondliku teadvuse ning aitavad esile tuua juhte ja valitsusi, kes kaitsevad mitte ainult vabu ja ausaid valimisi, vaid ka kõiki põhilisi inimõigusi ja vabadusi.

Fethullah Güléni arvamusartikkel