Küsimus: Erinevates maailma paikades on reaktsioonilisi liikumisi, mida korraldatakse väidetavalt islami nimel. Kuidas te sellistesse liikumistesse suhtute?
Reaktsioonilised liikumised ei ole kunagi olnud kasulikud ühiskonnale tervikuna ning nende algatajad ei ole suutnud oma eesmärke saavutada. Olgu need liikumised islami või mitteislami taustaga, nende saavutused on olnud minimaalsed.
Mis puudutab islamit ja reaktsioonilisi liikumisi moslemimaailmas, siis on oluline meeles pidada, et moslemite esmane kohustus on esindada islami mõttelaadi parimal võimalikul viisil – ja see on saavutatav ainult pikaajaliste investeeringute kaudu haridusse. Kui oleks valitud haridustee, mitte reageeritud vihaga neile, kes kahjustasid islami väärtusi, oleks islami maailm võinud märkimisväärselt areneda.
On möödunud enam kui pool sajandit alates 1950. aastatest, mil teatud moslemimaades sellised liikumised esile kerkisid. Kui tolle aja noori oleks suunatud koolidesse ja ülikoolidesse, oleks neist võinud saada tänased ministrid, peaministrid või presidendid. Ent peale mõne üksiku erandi jäid enamik nendest liikumistest osavõtjaid rahulolematuks ning kadusid ajalukku, jätmata endast püsivat jälge.
Teiseks: ükskõik millist eesmärki taotletakse, ei tohi selle saavutamine toimuda hävingu hinnaga ega tohi lõhkuda rahva ühtsust. Kui me midagi ehitades hävitame, võivad sellel olla pikaajalised tagajärjed tulevastele põlvkondadele. Sellisel juhul ei jää mitte ainult meie eesmärgid saavutamata, vaid ka järeltulevad põlved mõistavad meid hukka – rääkimata sellest, et võime kaotada lootuse rahulikule elule pärast surma.
Usklikel võib loomulikult olla ka maised püüdlused. Ent isegi kui need on usuliselt lubatud, ei tohi need olla uskliku põhieesmärk ega ideaal. Prohvet Muhammad – rahu olgu temaga – ei rääkinud kunagi sellistest maisetest eesmärkidest, eriti mitte Mekas veedetud perioodil.
Vastupidi – selle aja jooksul ilmutatud Koraani värsid ja hadith’id keskenduvad ainult usu tõdedele. Tema kaaslased kannatasid koos temaga ränga tagakiusamise all, ilma et neil oleks olnud mingeid maised ootusi, mis oleks võinud nende puhtaid kavatsusi hägustada. Tänapäeva usklikud peaksid neid eeskujuks võtma ning suurendama oma pingutusi usu teenimisel – see ongi ilmutuste tegelik sõnum – ning sel moel Jumala meelehead ehk heakskiitu pälvima.
Maise kasu ootamine on sama, mis kaubelda Jumalaga – see on täiesti sobimatu käitumine, mis on vastuolus tõelise jumalateenija loomusega. Sellised ootused viivad inimese nõiaringi, kust on iga sammuga järjest raskem välja pääseda. Olen sügavalt veendunud, et need, kes teevad häid tegusid üksnes maiste hüvede nimel ja seavad need oma lõppeesmärgiks, kaotavad Jumala heakskiidu. Nad ebaõnnestuvad – ja ebaõnnestuvad alati –, isegi kui nad ohverdavad oma elu ja vara selle eesmärgi nimel.
Tõeline eesmärk ei tohiks olla miski muu kui Jumal ja Tema meelehea. Neile, kes siiralt Tema meelehead otsivad, avab Jumal lõpuks tee sihtkohta ega lase neil hävida.
Maised hüved on paljude inimeste sihtmärk. Nende hulgas rõhuvad tugevamad nõrgemaid, et neid hüvesid saada või mitte neist ilma jääda. Nende jaoks, kel puudub usk pärastisse ellu, on loomulik kasutada toorest jõudu teiste rõhumiseks. Nad tahavad oma materiaalse heaolu kindlustada isegi oma lastelastele.
Ajalugu on korduvalt näidanud, et kui nii tugev kui nõrk püüdlevad samade maiste eesmärkide poole, siis tugev surub nõrga alla. Seepärast ei peaks usklikud pöörduma reaktsiooniliste liikumiste poole, mis ei too kaasa mingeid positiivseid tulemusi. Selle asemel peaksid nad pühenduma eneseharimisele ja teiste harimisele ning Jumala meelehea otsimisele.